Suurepärane lõikelill!
Mitmeaastane rohttaim, mille pitsilise lehestiku kohal kõrguvad sihvakad, püramiidjad õisikud meeldivate erepunaste õitega, mis puhkevad järjest alt üles ja rõõmustavad silma juunist septembrini. See on üks vähenõudlikumaid püsikuid. Moodustab võimsaid mitmevarrelisi põõsaid kõrgusega 90-100 cm. Liblikõied on koondunud suurtesse, suurejoonelistesse 30-40 cm pikkustesse õisikutesse. Kasvatatakse segapeenardes koos teiste püsikutega, üksikult ja rühmadena, sobivad ideaalselt ka lõikamiseks.
Agrotehnika.
Taimed on külma- ja põuakindlad. Lupiinid ei ole mulla viljakuse suhtes üldse nõudlikud, kuna nad ise rikastavad mulda suurepäraselt lämmastikuga, kuid nad kasvavad kõige paremini hea drenaažiga muldadel ja eelistavad päikeselisi kasvukohti. Juur on sammasjuur, mistõttu taluvad ümberistutamist hästi ainult noored seemikud.
Seemned külvatakse otse alalisele kasvukohale võimalikult varakult (aprillis) või talve alla (oktoobri lõpus) 2-3 cm sügavusele, jättes vahekauguseks 20-25 cm. Soovitatav on kasta ainult juure alt. Regulaarne pealtväetamine fosfor-kaaliumväetistega tagab maksimaalselt lopsaka õitsemise. Kui närbunud õisikud õigeaegselt eemaldada, õitseb taim augustis teist korda.
Bot. syn.: Lupinus alilatissimus C. P. Sm., Lupinus apodotropis Heller.
* Lupiini haigused.
Fusarioos. Lupiini haiguste hulgas on see kõige ohtlikum. Haigestuvad nii tõusmed kui täiskasvanud taimed. Taime koed hakkavad mädanema, hävinevad juured ning lõpuks kogu taim. Juure koed muutuvad pehmeks. Niiske sooja ilmaga võib nakatunud taimedel näha seemnekauntel ja juurekaelal roosakaid padjandeid kus asetsevad seene spoorid. Haigus on alguses väikeste laikudena mis hiljem suurenevad. Laigu keskkoht vajub lohku. Eriti tugevalt esineb fusarioosi aladel, kus lupiini kasvatatakse pikaajaliselt. Haigus levib seal aasta-aastalt. Kui jälgida viljavaheldust, on haigestumise protsent väike ning haigestude võivad taimed ainult nakatunud seemnete kaudu. Parasiit säilib mullas mütseelina mitmeid aastaid, kustkaudu levib juurtele ja sealt edasi taime maapealsetesse organitesse.
Lupiini fusarioosi haigestumist võib kohata kõikjal. Haiguse tõrjeks tuleb jälgida viljavaheldust. Haiged taimed tuleb kohe hävitada. Külvata võib ainult terveid seemneid. Külvata tulek haiguskindlaid sorte.
Valgemädanik (sklerotiinia). Peale lupiini nakatuvad sellesse kabatšokid, hernes, tubakas, päevalill porgand jt. kultuurid. Haigestuvad täiskasvanud taimed, tihemini suve teisel poolel. Haigus levib varjulistel niisketel kasvukohtadel. Taimel moodustub valge vatjas seenemütseel nii taime pinnal kui sisemuses. Üheaegselt mütseeliga moodustuvad mustad seene eosed. Taime latv närbub, lehed hävivad ning lõpuks ka kogu taim. Seen talvitub mullas kuid ka seemnetel. Eosed mis talvituvad mullas arenevad kevadel ning mütseel kahjustab taime juurestikku ning taime maapealseid osi ning läheb edasi tervetele taimedele. Valgemädanik on laialdaselt levinud paljudes aedades ja levib kõikjal. Tõrjeks tuleb jälgida viljavaheldust, kasvatada eelnevalt taimi mis ei nakatu valgemädanikku. Teha sügavkünd, kasutada ainult desinfitseeritud seemnematerjali. Eemaldada kohe haiged taimed esimeste haigustunnuste ilmumisel.
Jahukaste. See haigus on lupiinil laialt levinud. Varasel arengul võib ta levida tervel kasvualal ja nakatada kõiki taimi saja protsendiliselt. Lehtede pealispinnale ilmub valge võrgutaoline kiht, mis katab kogu lehepinna, lehed langevad enneaegselt ja taim hävib. Valge võrgustik on seene mütseel mis sisaldab spoore. Parasiidi spoorid levivad kergesti tuulega ning kahjustavad terveid taimi. Aja jooksul tekivad valge võrgustiku sees mustad täpid mis on seene viljakehad ja mis talvituvad mahalangenud lehtedel ning säilitavad haigusnakkust kevadeni.

